No subject

Vabanda mu võhiklikkust, ega tegu pole bibliomeetriaga? Millele pani aluse Eugene Garfield (mitte see suur punane kass koomiksist või multikast, kes igal võimalikul hetkel unistab lasanjest).
Vanasti oli asi lihtsam. Vähem tuupimist s.o. asjade meelde jätmist. Kel oli tahtmist ja raha, see õppis rohkem, vastavalt oma vajadusele.
Igal aastal lisandub uusi teadusharusid, mida järeltulev põlvkond peab omale selgeks rääkima.
Kuna inimese mälul on kuskil piir ees, siis kõiki teadmisi meelde ei pruugi jätta: selleks spetsialiseerutakse mingi teadusharu kõiketeadvaks teadlaseks.
Ega ma palju mööda pane, kui mingil ajajärgul, kas lähemas või kauges tulevikus, on inimkonnal olemas näiteks riietumisematemaatik, kes teaduslikult põhjendab ära, miks hommikul kiiresti riidesse pannes, lähevad pluusinööbid mõnikord valesse auku?
Universaalseid teadlasi, nagu Lomonossov, jääb aina vähemaks ja vähemaks...
Ma olen aastatega jõudnud arusaamale, et mitte haritus ei ole tähtis, vaid lugemus!

Tõsi ta on...
Sellisel juhul siis on tast saanud seltskonna-asjatundja, kah mingile kitsale alale spetsialiseerunud teadlase- või õpetlase-hakatis.
Samas, mis tolku on haridusest või haritusest, kui ei osata seda inimkonna või enda hüvanguks rakendada.